Toome välja vaid mõned Riigikohtu lahendid, kus käsitletakse kindlustuslepingutega seonduvat, sh kindlustushüvitiste maksmist ja kindlustuslepingutes esinevate tüüptingimuste tühisust. Rohkem Riigikohtu lahendeid leiate Riigikohtu veebilehelt Kindlustuse märksõnastiku alt. Kohtuotsusega tutvumiseks vajuta Riigikohtu lahendi numbrile. 

Riigikohtu lahendi number 3-2-1-35-11 (kindlustusandja hüvitamiskohustus raske hooletuse puhul)

• Kas lubatud sõidukiiruse ületamine 5 km/h on raske hooletus? VÕS § 104 lg 4 järgi on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Raske hooletuse tuvastamisel ei saa lähtuda vaid lubatud sõidukiiruse järgimisest, vaid hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kas valitud sõidukiirus oli tee- ja ilmastikuolude puhul sobiv. Libedal teelõigul lubatud sõidukiiruse ületamine on raske hooletus. Sõidukijuht, kes ületab libedal teel piirkiirust, on käibes jätnud järgimata vajaliku hoolsuse olulisel määral, st tema käitumine on vaadeldav raske hooletusena ja sellises olukorras võib kindlustusandja vabaneda kahju hüvitamise kohustusest. 
 

Riigikohtu lahendi number 3-2-1-104-07 (kahju hüvitamise ulatus)

• Kolleegium selgitab, et VÕS § 477 järgi ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustusvõtjale rohkem, kui on kindlustusvõtja kahju tegelik suurus. VÕS § 477 on rakendatav muu hulgas ülekindlustuse juhtudel, s.o olukorras, kus kindlustusväärtus on väiksem maksimaalsest väljamaksusummast (kindlustussummast). Seega ei pea kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust. Kohtud ei tuvastanud, et kindlustuslepingu järgi oli kindlustussumma määratletud VÕS § 426 lg 2 järgi muul kujul kui maksimaalse väljamaksusummana.

Riigikohtu lahendi number 3-2-1-155-05 (kindlustusandja hüvitamiskohustus)

• Kindlustussumma ja kindlustusväärtus on erinevad mõisted. Vastavalt VÕS § 426 lg-le 1 on kindlustussumma maksimaalseks kindlustusandja poolt välja makstavaks summaks. Kindlustusväärtus on vastavalt VÕS § 479 lg-le 1 kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Juhul kui kindlustusväärtus on kindlustussummast suurem, on tegemist alakindlustusega ning sellisel juhul vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal (vt VÕS § 482).
  
  
• Tulenevalt VÕS § 476 lg-st 1 peab kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Juhul kui ehitis on TsÜS § 54 kohaselt kinnisasja oluliseks osaks, ei saa ehitise hävimise korral rääkida selle taassoetamise maksumusest või turuväärtusest kui kahjust, sest samale kinnisasjale ei ole võimalik ehitist asemele osta. Võimalik on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad seega olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise mõistlikud kulud (VÕS § 132 lg 3).
  
  
• VÕS § 476 lg 2 mõtteks on võimaldada kindlustuskaitset varakogumi eest selliselt, et kindlustuslepingus ei lepita varakogumisse kuuluvate asjade loetelus kokku. Kindlustusandja võtab endale VÕS § 476 lg 2 alusel kohustuse maksta hüvitist kõikide varakogumisse kuulunud asjade eest ka siis, kui varakogum on näiteks suurem võrreldes kindlustuslepingu sõlmimise ajaga.

Riigikohtu lahendi number 3-2-1-111-05 (vääramatu jõud)

• Kohtupraktikas loetakse vääramatuks jõuks erakordset ja nende asjaolude juures objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda, s.t isik (võlgnik) ei saa seda asjaolu mõjutada. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine ei olene sellest, kas kahju põhjustaja teadmatus sellest asjaolust oli tingitud tema hooletusest või mitte (vt selle kohta näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-2-1-111-03, RT III, 33, 340).
  
  
• Suurema ohu allika valitseja vastutust välistavaks vääramatuks jõuks võib seega olla erakorraline looduslik faktor, mis asub suurema ohu allikast lähtuva ohu asemele ning mille toimega ei saanud ega pidanud suurema ohu allika valitseja ja kannatanu arvestama.

Riigikohtu lahendi number 3-2-1-59-05 (kindlustusjuhtum ja kindlustusrisk ning kindlustusandja vabanemine täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise korral)

• Võlaõigusseaduse § 423 lg 2 kohaselt on kindlustusrisk oht, mille vastu kindlustatakse.
  
  
• Võlaõigusseaduse § 452 sätestab alused, mil kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise korral. Nimetatud paragrahvi teise lõike p 2 kohaselt ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele.
  
  
• Nimetatud sätteid nende koostoimes kohaldades teeb kolleegium järelduse, et kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud § 423 lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele § 452 lg 2 p 2 tähenduses. Viimati mainitust kõrvalekalduvatele kokkulepetele kindlustuslepingutes ei või kindlustusandja tugineda.
  
  
• Seega oluline on see, kas nt auto oli varguse riski vastu kindlustatud ja kas kindlustusvõtja on rikkunud mõnda kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Analüüsida tuleb eelkõige VÕS § 423 lg-t 2 ja kindlustuslepingus kokkulepitud kindlustusriski ulatust ning VÕS § 452 lg 2 p 2.

Riigikohtu lahendi number 3-2-1-10-09 (kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusriski võimalikkuse suurenemise korral)

• VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust. VÕS § 445 lg 2 kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 kehtestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski suurenemise võrra, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 452 lg 2 p 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega kindlustusandja täitmise kohustust. Viidatud sätete kohaldamist on kolleegium analüüsinud 9. aprillil 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 tehtud otsuses. Kolleegium selgitas selle otsuse p-s 10, et tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe kohaselt mitte maksta kogu kindlustushüvitist juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
  
  
• VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks on kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine liiklusõnnetuse toimumist.

Riigikohtu lahendi number 3-2-1-51-06 (kindlustusmakse tasumine)

• Kindlustusvõtja kui kindlustuslepingu nõrgema poole kaitse eesmärki silmas pidades on kindlustuslepingut reguleeritud mitmete imperatiivsete normidega, millest kõrvalekaldumine poolte kokkuleppega on VÕS § 427 lg-st 1 tulenevalt keelatud. Selliste sätete hulka kuuluvad ka VÕS §-d 457 ja 458, mis reguleerivad kindlustusandja käitumist vastavalt esimese või järgmise kindlustusmakse tasumisega hilinemise korral. Viidatud sätete regulatsioon on siinkohal kindlustusvõtja kaitse huvides erinev sõltuvalt sellest, kas hilinetakse esmase või järgmise kindlustusmakse tasumisega. Nii on juhul, kui kindlustusvõtja ei tasu esimest kindlustusmakset, kindlustusandjal õigus lepingust taganeda (VÕS § 457), seevastu järgnevate kindlustusmaksete tasumata jätmisel peab kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemiseks andma teisele poolele tasumiseks täiendava tähtaja (VÕS § 458). Alles juhul, kui kindlustusmakset ei ole tasutud ka täiendava tähtaja möödumisel, võib kindlustusandja lepingu üles öelda. Kolleegium juhib tähelepanu ka võlaõigusseaduses sätestatud mõistlikkuse põhimõttele (VÕS § 7). Kolleegium leiab, et kindlustussuhtes on mõistlik eeldada, et kindlustusandja kohustuseks on teavitada enne kehtiva poliisi lõppemist kindlustusvõtjat kohustusest, mida viimane peab lepingu järgi täitma, ja esitada talle vastav arve ning hoiatus.
  
  
• Hinnata tuleb, kas hageja rikkus oma kohustusi ning kas sellest võis sõltuda kostja kindlustusmakse tasumise kohustuse täitmine (VÕS § 119 lg 1). VÕS § 119 lg 2 järgi vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuste rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

Riigikohtu lahendi number 3-2-1-64-07 (tüüptingimused)

• Kui vaidlusalune tüüptingimus on ebaselge või selle sõnastus mitmeti mõistetav ning lepingus endas puuduvad selgitavad kokkulepped, mõisted, viited, mis võimaldaksid tingimuse sisu kahtluseta kindlaks teha, tuleb silmas pidada, et VÕS § 39 lg-s 1 on sätestatud imperatiivne kohustus tõlgendada kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks.

Riigikohtu lahendi number 3-2-1-76-07 (tüüptingimused)

• Lepingu osaks saavad olla üksnes mõistlikult ootuspärase sisuga tüüptingimused. Kindlustuslepingu tüüptingimus on sisult VÕS § 37 lg 3 mõttes üllatuslik juhul, kui see on sedavõrd ebatavaline, et kindlustusvõtja ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata. Seega tuleb tüüptingimuse üllatuslikkust hinnates selgitada VÕS § 7 abil välja see, kas samas olukorras heas usus tegutseva mõistliku kindlustusvõtja jaoks oleks selline lepingutingimus ootuspärane, arvestades nii kindlustuslepingu olemust ja eesmärki kui ka tavasid, praktikat ja muid asjaolusid.